Que pasa, quacamole?

Jälle on tükk aega mööda läinud viimasest kirjatükist. Aga samas, nii tegus on olnud, et jube kohe.

Noortebändi finaal oli mõnus. Tegime päris kõva show'd ning mina jäin laiviga ikka väga rahule. Žürii meid küll tunnustada ei tahtnud, kuid mis seal ikka. Konkursid ongi kurjast. Peaks nendega piiri ka pidama nüüdsest.

Bändiasjandus läheb edukalt, peale pisikest paigaltammumist tunnen, et väike areng on toimunud ja jätkuvalt toimunud. Väikesed asjad, mis silma jäävad. Detailidesse ei hakka laskuma.

Homme toimub Rock Up The Stage. Loodetavasti annab Tartu Kultuuritehase AKA Pärmivabriku lava piisavalt liikumisruumi, siis saame ka korralikku liikumist teha ning loodetavasti on ka publik mõnus. Aga eks see kõik selgub täpsemalt homme juba.

Sotsiaalne elu on kirev. Mõned väljakutsed, mõned pettumised. Tavaline värk, mitte midagi mainimisväärset. Kevad lööb küll vahepeal välja, kuid selle saab üsna edukalt alla surutud. Kindel maailmapilt ning kaine mõistus on jätkuvalt teemale ning tänu sellele pole eriti keeruline ennast inimlikuna hoida. Vahepeal on küll pisut kahju kõigest sellest, millest ma oma eluviisi säilitades ilma võin jääda, kuid samas, mul on praegu hea ja mugav. Milleks seda muuta?

Ühest küljest on tunda, et piisavalt aega on möödas ning vaikselt läheneb uus muutumisteetapp. Ootan juba huviga, mis seekord saama hakkab.

Ahjaa, hakkasin kirjutama jälle. Laulusõnu pluss paar sõprade-sõbrannade abistamisevärki. Pole küll eriti ühiskonnasõbralik, sest igaüks peaks ise oma kohustustega hakkama saama, kuid kõik pole sündinud kirjanikena. Üritan siiski rõhuda pigem sellele, et avardan nende silmaringi, annan vihjeid. Kuid kui see ei tööta, ei jäta neid siiski hätta. Põhimõtte pärast juba. Ja selleks, et ühiskonnakorraldust naeruvääristada. Eks näis, mis sealt tuleb. Põhiline on siiski see, et proovisin üle pika-pika aja jälle midagi kirja saada ning tulemus ei olnud kõige halvem. Potentsiaali on, nõuab lihtsalt harjutamist. Inglise keel on jätkuvalt teemas. Loodetavasti see aja jooksul ei unune. Õnneks on hetkel piisavalt praktiseerimist ning kui sulega paremini läbi hakkan saama, siis praktikahulk ainult suureneb. Eesti keelega võiks ka areneda. Häbi öelda, et võõrkeel on paremas seisus kui emakeel, kuid see on paratamatus.

Vahepeal võtavad võimust mõtted Eestist lahkumisest. Hetkel jäävad need siiski vaid uitmõtete tasandile. See on lausa naeruväärne, mis ümberringi toimub. Hea näide on poliitiline tsirkus, mis jälle otsast peale hakkab. Kas nad kunagi ei väsi?

Kui nüüd ilmad natukene soojemaks läheksid ning tuul pisut õrnemalt puhuks, no siis poleks tegelikult midagi kurta. Õhtused väljasviibimised hakkavad aina tihedamini aset leidma ning sotsiaalelu kirgastuma.

Ilus on tegelikult. Leian jälle ilu sealt, kus tavavaataja seda ei märka. Elutempo ei luba ju. Sattusin täna Ahjale. Selline lõkkeõhtu, kus kedagi ei tea. Mõni hetk võis küll suhtluses täielik "haud" esineda, kuid ma kasutasin juhust ja jälgisin ümbritsevat. Loodus on jätkuvalt teemas. Tartus enam väga midagi sellist pole. Pargid parkideks, kuid Emajõe äär on küll hetkel kalameeste poolt nii üle võetud, et jube kohe.

Mis seal ikka, rohkem polegi täna öelda.

Ahjaa, pervert olen jätkuvalt. Aga nii on ainult hea.